Kodu kaitsja -pojeng

Oma kodumaal Hiinas peetakse pojengi lilleks, mis toob kodule jumalate kaitse ja kaitseb kurjade vaimude eest. Kuid isegi seda mitte uskudes on tegemist tähelepanuväärse aiaasukaga.

 

Pojengid õitsesid Eestis juba vanades taluaedades, kuhu nad jõudsid ilmselt mõisaparkidest. Pojeng
on selle poolest imeline taim, et ühte kohta istutatuna võib ta samas paigas kasvada ja õitseda sada aastat. Pojengi ümberistutamise aeg on sügis. Praegu on selleks väga hea ja õige aeg! Hoolitse selle eest et ümberistutamisel ei satuks pojengi pungad liiga sügavale . Õige sügavus on 3-5cm. Sügavamale istutaud pojeng ei õitse! Pojengide kasvatamiseks tuleks valida võimalikult päiksepaisteline kasvukoht. Varjus kasvatavad pojengid küll kauneid lehti, kuid ei õitse peaaegu kunagi. Kasvukoht peaks olema ka tuulte eest varjatud, et tuul taimede õisi ei sasiks. Pojengid eelistavad kasvada raskema lõimisega savikatel muldadel

Leonardo da Vinchi

Põõsasmaran Tilford cream

Efektsed põõsas-maranad kuuluvad suursuguste roosidega ühte sugukonda.

Põõsasmaranad on vähest hoolt nõudvad taimed, keda on selle omaduse järgi hakatud kutsuma laisa mehe roosideks.Üldjuhul on nad hästi külmakindlad, taluvad põuda ja kasvavad hästi ka niiskemates kohtades.Kasvukohaks sobib neile nii täispäike kui poolvari. Mullastiku suhtes on maranad vähenõudlikud. Kuivad mullad on nende kasvule kasuks, liigniiskus on vastunäidustatud. Eelistatud on liivasemad, hea drenaažiga mullad.

 

Põõsasmaranad õitsevad katkematult jaanipäevast hilissügiseni.  Õitseb eelmise aasta okstel.
Paari aasta tagant lõigake põõsast välja maapinna lähedalt vanemaid jämedamaid ja harunenud oksi. Samuti eemaldage peenikesed oksad, mis raiskavad kasvuenergiat, aga õitsevad nirult.
Lõigatud põõsad vajavad jõudu uute okste kasvatamiseks, selleks andke neile kevadel kompostmulda või mõnd aia kompleksväetist. Kuid ärge liialdage, üleväetatud põõsas kaotab oma liigiomase kuju, aastakasvud on liiga võimsad ja põõsas vananeb kiiremini.
Vead
- Oks lõigatakse ära liiga kõrgelt, lõikekohale tekib uutest kasvudest suve jooksul pusa, milles olevad peened oksad ei õitse.
- Põõsast kärbitakse. Selline põõsas ei õitse või õitseb väga vähe, sest õiepungadega oksad on eemaldatud.
- Sügisel lõigatakse põõsalt ära pruunistunud õisikud. See soodustab külgokste arengut, tekib palju peenikesi nirult õitsevaid oksi. Kuivanud õisikud varisevad kevadel ise, need võib põõsalt ka luuaga ära pühkida. Varakevadel võib ka eelmise aasta õied maha lõigata. +


Tilford Cream on ümara kasvukujuga põõsas. Lehed  on väikesed, rohelised. Lehtib hilja. Õied kreemikasvalged, õitseb juunist kuni esimeste külmadeni.

Nurmnelk

Peale selle, et nurmnelk on ravimtaim ja meetaim, on ta loomulikult ilutaim. Teda soovitatakse kasvatada kehva mullaga kohtadel suuremate rühmadena või siis väiksemate padjanditena kiviktaimlates. Mingil juhul ei maksaks aga üle pakkuda nurmnelgi väetamisega. Viljakal mullal hakkab ta liiga vohama, mistõttu taimed venivad välja, muutuvad lopsakaks ja kukuvad ümber. Ka ei ole neil siis nii palju õisi kui kehvemal pinnasel. Niisiis, et nad oleksid ilusad, peavad nad saama kehva liivakat või veidi savikat mulda, kuid peale selle armastavad nad väga ka päikest  

Riigivanema roos

Staatspräsident Päts» on väga ilus roos, natuke külmaõrn, aga leidub küllalt roosikasvatajaid, kes tahavad teda hellitada ja imetleda.

Staatspräsident Päts on aretatud Saksamaal 1937 aastal Christoph Veigandi poolt. 

Tema õied on suured, kreemikaskollased ja täidetud, päikese käes pleekuvad heledamaks. Põõsas on püstine ja poolläikivate lehtedega.
1937. aastal võeti ette Kadrioru haljasalade ja parkide kujundamine. Saksamaalt Späthi puukoolist osteti siis üle 2000 taime, telliti ka Kadriorgu ja Oru parki see roosisort, toona moodi läinud ilusates pastelsetes toonides roos.
Nõukogude ajal ei tohtinud sorti tema nimega kutsuda. Moskva peabotaanikaaias oli ta aga oma õige nimega.

Praegugi kasvab ta eestlastele tähendusrikastes kohtades president Pätsi sünnikohas Tahkurannas ja Kadrioru rosaariumis.

Nostalgie

Selle imekena roosi kinkis Egeth mulle sel kevadel emadepäevaks. See roos on aretatud 1955 a Saksamaal Hans Eversi poolt. Ta on uusantiikroos, mis kuulub “Nostalgie” sordirühma. Tema õied on suured, nõrgalt lõhnavad, kerajad ja tihedalt täidetud. Õitseb väsimatult terve hooaja. Vananedes värvuvad õied punaseks. Põõsad on kuni 90 cm kõrge, punakate lehtede ja püstiste võrsetega, haiguskindlad. Vajavad talvekatet, kuid talvituvad üldiselt hästi. Vihmaga vajuvad õied longu, aga päikese käes tõusevad uuesti kikki. Nostalgie on terves maailmas väga populaarne sort.

Mikrobioota

Hinnatud, laiuv, igihaljas põõsas, mida võib kergesti mõne laiuva kadakaga segi ajada.
Tema tugevateks plussideks on võime rahuldavalt kasvada üsna varjulises kohas, parajas tempos kasvamine, lopsakas olek ning vähenõudlikkus. Suvele omane keskmine roheline värvus läheb külmade saabudes üle pronksiseks, isegi kergelt lillakaks. Mõni inimenegi läheb külmetades näost sinkjaslillaks, miks siis taimgi ei võiks sama moodi reageerida! Suvevärvus taastub kevadel ilmade soojenedes kiiresti.

Talub pea igasugust pinnast, saviselt nätskes mullas kasvab aeglasemalt. Eelistab tummist, piisavalt niisket ja jahedat mulda. Parim mullasegu on talle 3 osa head mättamulda + 2 osa turvast + 1 osa liiva. Talle meeldiks mõnus poolvari (edeneb rahuldavalt ka varjus), aga kannatab ära ka päikese. Ta ei talu seisvat vett. Jumaldab õhtust piserdamist vähese veega.

Pidevaks kärpimiseks puudub vajadus, ta püsib isegi kenasti vormikana. Vajadusel kannatab ära varakevadise vormilõikamise.

 

Külma ta ei karda. Noori taimi tuleks paari kuuseoksaga kaitsta kevadise päikesepõletuse eest.

Mikrobioota leidis Kaug-Idast esmakordselt Vene botaanik Shishkin 1921.a. Tema tähelend Euroopas algas alles 1940 a. Taim on sedavõrd heade omadustega, et praeguseks on ta muutunud väga tavaliseks haljastustaimeks

Queen Elisabeth

Queen Elisabethi peetakse üheks kuulsamaks roosisordiks maailmas, ta on võitnud kõikvõimalikke auhindu. Roos avab oma ilusa värviga suuri, kergelt lõhnavaid õisi terve suvi läbi. Lehed on tal tumerohelised ja läikivad. Sort on väga haiguskindel, ka vihm ei riku tema õisi. Aretatud on see roosa Ameerikas Lammertsi poolt 1954

Ville de Lion

Selle laialt tuntud sordi karmiinpunane õis koosneb kuuest tömbiotsalisest ümarast õielehest, igaüks laia heledama roosa kesktriibuga. Varasemad õied on suuremad, kuni 15 cm, hilisemad ca 10 cm. Tolmukad kollased. Kõrgekasvuline (3-3,5 meetrit), õitseb juulist oktoobrini sama aasta võrseilt ja vajab seetõttu sügisel tugevat tagasilõikamist. Kuid temaga võib katsetada, jättes mõned pikemad varretüükad. Siis kannavad need õisi mõnevõrra varem

 

Kauni ‘Ville de Lyoni’ omapära on see, et alates kesksuvest kipuvad varte alumised lehed pruunistuma. Seda puudust aitab leevendada hoolikas väetamine ja kastmine. Paljast alaosa võib ka varjata madalamate taimedega või suunata maapinnale mõne kõrgema varre.
Aretatud Prantsusmaal 1899.Auhinnatud. Väga populaarne

Valge kukehari

Nõeljalehine leeklill

Tema varred on kaetud lühikeste, karmide lehtedega, mis sarnanevad nõeltele (siit ka nimetus), varred lamavad maas, õied asetsevad lühikestel ülespidi hoidvatel õisikukandjatel. Nõeljalehine leeklill ei vaja praktiliselt mingit hoolt, kasvab kiiresti võimsaks vaibaks, mis on mais- juunis sarnane väikesele 50cm laiusele lillepeenrale. Vaip jääb dekoratiivseks, kui peale õitsemist lõigata varred tagasi kolmandiku võrra. V õimalik, et maapealne osa  talvel külmub, kuid kevadel taastub ta kiiresti. Talveks võib katta kuuseokstega.  Leeklilled kasvavad hästi vaestel, kuivadel, kivistel muldadel, milles on vähe huumust. Nad on valgust armastavad ja põuakindlad, ei armasta tihedaid, külmi savimuldi, ja ei talu seisva veega kasvukohti. Leeklilled paljunevad kergesti vegetatiivselt- põõsaste jagamisega varakevadel, pistikutega enne ja peale õitsemist (kuni augusti alguseni), roomavate varte juurdumise teel. Pistikud juurduvad kõige paremini "kunstlikus udus", seepärast istutage nad suure lõigatud plastpudeli alla ja piserdage 5-6 korda päevas

Kääbus mägimänd

Aeglasekasvuline kerajas põõsas, vanemas eas laiuva kasvukujuga.

Okkad on tumerohelised ja teravad.

Väga vastupidav ja vähenõudlik nii mullastiku happesuse kui ka niiskuse suhtes. Mägimänd on võimeline kasvama kuivas liivas või liigniiskel alal.
Päikesepaistelisel kasvukohal on võra tihedam. Kasvab hästi ka varjulises kohas.Vormi hoidmiseks püga  eelmise aasta võrsed  tagasi poole võrra, enne jaanipäeva

Roosipeenar sel ja eelmisel kevadel

Haldjate lill kõrvikpriimula

Vanaskandinaavia saagadele vastavalt on nurmenukud viljakuse- ja armastusjumalanna Freya (Freyja) võtmed. Selle noore, ilusa, hurmava jumalanna kaelaehteks on vikerkaar, mille talle sepistasid gnoomid (mäe- ja maavaimud). Seal, kus vikerkaarekee maad puudutab, varisevad temalt maha kuldsed võtmed ja muutuvad kollasteks nurmenukkudeks. Teise pärimuse järgi olid need tärganud paradiisivõtmed, mis Peetrus maale pillas.  Priimula auricula - Kõrviklehine priimula-  on igihaljas taim, mis säilitab oma lehed isegi lume all. Need on tal, muideks, väga ebatavalised: tugevad, siledad (mitte kortsulised, nagu teistel), sinkjashall-rohelised, mille alumisel poolel on jahune kirme. Leherosett meenutab teokarpi. Õied on koondunud sarikasõisikuks kõrgusega umbes 20 cm ja on samuti väga erilised: alati kahevärvilised ja selgelt eristuva südamikuga.  Kõrvikpriimula õitseb mais umbes kuu aega.

 

 

  Enamus priimulaid hakkab kasvama igasuguse pingutusteta teie poolt. Eriti kui te valida  nende jaoks natuke varjuline koht, niiske ja väetatud kasvupinnas. Sellised tingimused on nende jaoks ideaalsed. Päiksepaistel nad kasvavad samuti hästi, kuid õitsevad ära kiiremini kui varjus. Kui kasvupinna pole küllaldaselt toitainerikas, siis vähemalt kord aastas (parem kevadel) võib priimulaid väetada ükskõik milliste orgaaniliste või mineraalväetistega (kuid  lämmastikuga mitte üle pingutada, muidu saab  palju lehti aga vähe õisi). Ja muidugi ei tohi  unustada   kastmist: niiskust armastavad kõik priimulad.  Kuna priimulad kasvavad laiali väga kiiresti, on hea kui neid iga 3-4 tagant jaotada. Teha võib seda kohe pärast õitsemist kuni septembrini. Lihtsalt kaevake taimed välja ja poolitage käsitsi väikesteks
puhmasteks (teha seda pole keeruline). Jaotada võib küllaltki väikesteks tükkideks: isegi ühe lehepungaga ja vähese juurestikuga juurdub väga kergesti ja juba järgmisel kevadel hakkab õitsema.

Petuuniate kasvatamine seemnetest

Kui olla hoolas ja varuda kannatust, polegi petuuniate ise seemnest kasvatamine kuigi keeruline.

Petuuniad on vaprad õitsema õitsemiseaja algusest kuni sügiseste öökülmadeni. Õitsemisaja algus sõltub sellest, millal on seemned külvatud. Seemnekülvist kuni õitsvate taimedeni kulub olenevalt sordist umbes kolm kuud. Kuna petuuniad vajavad õiepungade moodustamiseks pikka päeva, siis liiga varajaste külvide korral tuleks taimedele anda lisavalgust taimelambiga.
Külvinõu täita ettevalmistatud niiske külvimullaga, muld tihendada, kuid mitte suruda liiga tihedalt kokku. Seemned küvata võimalikult hõredalt, kuigi imepeenikeste seemnete tõttu polegi see nii lihtne. Külvamine muutub hõlpsamaks, kui kasutada granuleeritud seemneid. Kuigi külvi ei kaeta mullaga (petuuniad on valgusidanejad) võib seemneid ettevaatlikult ja kergelt mulda suruda (nii on seemneil parem kontakt niiske mullaga). Külvinõu katta niiskuse hoidmiseks kile või klaasiga ning asetada sooja (+20°...+23° C) ja valgesse kohta. Õhustamiseks eemaldada ja pöörata ümber pealepandud kate.

 Granuleeritud seemned külvatakse kohe sobiva suurusega anumasse ning sedasi jääb ära tülikas pikeerimine.
Tõusmed ilmuvad 14-20 päevaga. Tõusmete ilmumisel pealepandud kile v klaas eemaldada. Et taimed välja ei veniks, oleks hea peale tärkamist neid edasi kasvatada veidi madalamal temperatuuril (+14°...+17° C) kuid kindlasti valges. Kasta kasutades pihustit, kuid jälgida, et kasvukeskkond ei muutuks liigniiskeks, vastasel korral ohustab taimi tõusmepõletik. Tõusmepõletiku vältimiseks võib taimi piserdada mõned korrad õrnalt roosa kaaliumpermanganaadi lahusega. Kui taimedel on 2-3 pärislehte nad pikeeritakse ühekaupa 6-8 cm läbimõõduga pottidesse. Sobib külvi ja pikeerimismuld. Kuna taimed on väikesed võib neid ruumi kokkuhoiuks esialgu pikeerida ka suuremasse kasti. Kui taimed on piisavalt suured istutatakse nad ümber üksikult pottidesse. Et taimed haruneks neid pintseeritakse.
Kui võimalik, siis kevadel, veel enne kui taimi alalisele kasvukohale istutada, neid karastatakse. Esimeseks õueviimise korraks sobib tuulevaikne ja pilves ilm. Alalisele kasvukohale istutatakse siis, kui suurem öökülmaoht on möödas. Vajadusel kaitsta öökülmade eest kattelooriga, amplitaimi võib võimalusel ka külmade ööde eest siseruumidesse tõsta. Petuuniad armastavad sooja ja päikselist kuid tugevate tuulte eest varjatud kasvukohta. Nad kasvavad võrdlemisi hästi igasuguses mullas, vältida vaid liialt happelist või leeliselist mulda. Eelistatult võiks kasvukoha muld olla kerge, huumus- ja toitaineterikas ning vett hästiläbilaskev.

Tulpide ajatamine

Tulpe võib ajatada setsembrist maini. Valida tuleb suured (diameetriga 3,5 cm) tugevad, vähemalt 30 g kaaluvad sibulad. Istutatakse mullasegusse (liiv, turvas või kerge aiamuld), üksteisest 1-2 cm kaugusele. Tulbid vajavad ohtrat kastmist ning pidevat 8-9 kraadist temperatuuri. Kui on soov lilled jõuludeks ajatada, siis ei tohiks ruumis, kus taimed asuvad, temperatuur tõusta üle 5 kraadi

 

 

Kolm nädalat enne soovitud õitsemise tähtaega, kui kasvud on 6-8 cm pikad, tuleb taimed asetada valguse kätte temperatuurile 18-20 kraadi. Niipea kui tulbid õitsema hakkavad, tuleb need paigutada jahedamasse ruumi, kus nad võivad õitseda 7-10 päeva.