Kevadine tagasilõikus tuleb teha enne uute võrsete tekkimist. Jälgi, et oksakäärid oleks hästi teravad. Lõige peaks jääma puhas ja lõikepind võimalikult väike, seega risti oksaga. Kui kardad seenhaiguste, näiteks roosi-varrepõletiku levimist, võib kääre desinfitseerida, näiteks nõudepesuvahendi lahusega. Lõigatud oksad oleks mõistlik põletada.
Arvesta, et mida tugevam on oks, seda vähem lõigatakse tagasi ja mida nõrgem oks, seda tugevam peaks olema lõikus – julge tagasilõikus soodustab tugevate uute võrsete juurdekasvu. Enamasti soovitatakse lõigata väljapoole suunduva punga pealt, kuid põõsa iseloomulikku kasvukuju teades ja arvestades, ei pruugi see olla reegliks.
Pea silmas roosirühma eripära. Üldjuhul võiks peenraroosi põõsas jääda 3-5 võrsega, nõrgemakasvulised 15-30 cm, tugevamad 40-50 cm kõrged. Tagasilõigatud oksad peaksid olema enam-vähem ühekõrgused.
Tugevakasvulisi roose lõigatakse vähem tagasi kui nõrgakasvulisi. Kõige vähem ja ka harvem lõigatakse tagasi pargiroose- igal aastal eemaldatakse vaid kahjustunud võrsetipud, 3-4 aasta järel lõigatakse mullapinnani maha kõige vanemad oksad ja eemaldatakse ebasoodsas asendis ning põõsa sees kasvavad igerikud võrsekesed.
Teehübriidid lõigatakse tagasi 6-8 pungani, floribundid 4-6 ja polüant- ning miniroosid 2-3 pungani. Pinnakatteroose võiks hea talvitumise korral üldse mitte lõigata, seda väiksem on oht lõikepindade kaudu seenhaigustesse nakatuda.
Esimeses järjekorras eemalda kõik hukkunud (pruunid või mustad) ja haigustunnustega (varrepõletikule viitavad pruunid lillakate äärtega laigud) oksad kuni terve rohelise puiduni. . Lõige tehakse 0,5-1 cm üleval pool punga. Juurekaelast väljaulatuvad tüükad lõika mullapinnani tagasi.
Põõsa võra korrastamiseks ja kuju korrigeerimiseks eemalda vanemad kui 3-4 aastased võrsed, ristuvad, soovimatus suunas kasvavad võrsed ning lõika välja või kärbi tugevasti tagasi nõrgad võrsed.
Roniroosidele (suureõielised väänroosid) jäetakse 3-5 tugevamat ja võimalikult kõrget vart, mille külgoksi kärbitakse ja vajadusel harvendatakse. Vanemad, 3- 4 aastased võrsed lõigatakse välja.
Väikeseõielistel väänroosidel – rambleritel, kes enamasti õitsevad eelmise aasta võrsetel, tuleks kevadlõikusel elujõulisi oksi maksimaalselt säästa – välja lõigatakse vaid mustaks tõmbunud või kuivanud võrsed ning kärbitakse surnud võrseotsi. Muidugi võib väänroosi vajadusel ka harvendada, kuid tavaliselt võetakse see töö ette peale õitsemist.
Siseruumides talve veetnud potiroose tuleks hakata välisõhuga harjutama tasapisi, asetades need tuulevarjulisse, sooja kohta. Öökülmade eest tuleks nad sisse tõsta, näiteks kasvuhoonesse.
Kui roosipõõsal on ränga külmakahjustuse tagajärjel ka kõik oksad maapinnani pruunid, ei tasu kohe meelt heita. Tuleb teha tugev tagasilõikus peaaegu juurekaelani. Jälgi, et lõige oleks tehtud ülevalt poolt pookekohta. Heal juhul taastub taim mõnest mullakuhila sees ellujäänud pungast. Taastumine võib võtta aega kuni jaanipäevani, kasta ja väeta taime ning võrse ilmumisel on soovitav see 3.-4. lehe pealt ära näpistada, siis hakkab uusi võrseid moodustama.
Kohe tuleb teha ka esimene väetamine. Kevadväetis peab olema lämmastikurikas nt ammooniumnitraat (10-15 g ruutmeetrile), ammooniumsulfaat või mõni saadaolev spetsiaalne roosiväetis. Pikatoimeline väetis puistatakse ühtlaselt roosi ümber laiali ja kobestatakse mulda, misjärel on soovitav lahkelt kasta. Kiirema toimega on vesilahustuvad nn kastmisväetised. Juba haljendavaid taimi saab vajadusel turgutada ka lehtede kaudu toimiva väetisega (näiteks Substrali Miracle Grow). Sellest võiks abi olla peale ümberistutamist või taime juurestiku vigastamist.
Nüüd on ka paras aeg esimeseks pritsimiseks. Seenhaiguste ennetamiseks ja haiguse leviku pidurdamiseks võiks kasutada vahendeid “Score”, ”Topas”, “Previcur” jt (vaata ja küsi aianduspoest).
Aprillis, kui maapind peaaegu sulanud, on hea aeg istutada paljasjuurseid roositaimi. Istutamisel jälgida, et pookekoht jääks vähemalt 5 cm mullapinnast sügavamale. Head nõu sel teemal leiad www.garden.ee.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar